Pilk ajalukku: popperid ehk plumpsulandid meelitavad kalu heli ja lainetega
Popperid on ujuvad landid, mis vee alla ei sukeldu või teevad seda vaid ridvaga järsu tõmbe järel hetkeks, et siis ninamiku nõgususe abil heli tekitanult tõmbe järel taas pinnale tõusta. Poppereid on nimetatud ka plumpsulantideks. Selles loos heidame põgusa pilgu popperite ajaloole läbi kahe legendaarse tootja, Heddoni ja Fred Arbogasti pinnalantide.
Popperi areng käinud käsikäes vobleri arenguga ja samal ajal on mudelite tööprintsiip kas jäänud üsna sarnaseks (lapiku ja vildaka otsaga popperid) või on aja jooksul lisandunud täiesti uue tööpõhimõttega mudeleid (Fred Arbogasti mudelid, Heddoni Crazy Crawler). Popperite tööeesmärk on veepinnal heli ja lainete tekitamine, mis peab ligi tõmbama eeskätt veepinnalt toituvaid kalu – ja neid leidub USA-s rohkem kui Euroopas. Nagu propellerlante, nii tuleb ka poppereid sisse kerides ridvaga järsult jõnksutada ehk jerk’ida võüi twitch’ida.
Seotud lood
Charles Helin ja tema banaanikujuline vobler Flatfish
Nagu banaan, nii on ka banaanikujulised landid meie tänastes oludes eksootilised, kusjuures banaani teatakse küll, aga banaanikujulist lanti mäletavad vanema generatsiooni kalamehed vast nii 40–50 aasta tagustest aegadest. USA-s ja Kanadas on seevastu banaanikujuline vobler ka tänapäeval endiselt vägagi kasutatav nii spinningupüügil kui paadi järel vedades. Mida see lant endast kujutab?
Kui 19. sajandi keskpaigani kasutati USA rikkalikel ja mitmekesistel kalavetel pikemat aega Inglise eeskujudel toodetud varustust ja kala püüti eeskätt lendõnge või elussöödaga, siis 1820. aastad tõid koos Julio Bueliga pöörde, mis määras edaspidi ära suure osa Ameerika spinninguspordi ilmest. Või täpsemalt öeldes – lusiklandi kasutamise määras ära Bueli tahe sedalaadi lante ise toota ja nendest ajakirjanikule rääkida, kuna tema enda sõnul olevat samalaadseid lante kasutatud juba varemgi.
Kui ameeriklane James S. Olds 1916. aastal omaleiutatud lapiku esiotsaga landile patendi sai, oli patendikirjelduses sees lõik, mis kirjeldas leiutise toimet kui „vigast, korrapäratut mängu“ andvat lanti, mis pidi meenutama väikekala liikumist.
Dr Heintz on lant, mida on tänaseks kopeeritud loendamatuses versioonides ja mis on oma iseloomuliku väliskuju poolest hästi tuntud ka meie haugipüüdjatele. Dr Heintzi loojaks oli doktorikraadiga kalamees ja leidur, Münchenist pärit Karl Heintz, kes tuli mõttele luua oma lant juba 1906. aastal.
Õngitsemise nautimiseks ei ole vaja hiiglaslikku rahakotti, piisab tagasihoidlikust varustusest ning oluliste taktikaliste nüansside õigesti tegemisest. Selles artiklis jagavad kalatarkust tippõngitsejad Jaan Grents ja Janek Ilves.
Enimloetud
1
2
Kala on alati kusagil olemas. Kalamehe ülesanne on taibata, kus
3
Sisaldab klassikaliste kevadiste püügikohtade kaarte
6
Väinamere, Liivi lahe, avamere ja Soome lahe värske seis teadlaste pilgu läbi
Nipid ja nõksud
Viimased lood
Teadlaste sõnum kaluritele: püüniste arvu tuleb kuni 79% vähendada
Kala ülesvoolu liikumise tempodest ja neile vastavatest püügilõikudest õngitseja pilguga
Kalakohad
Kala ülesvoolu liikumise tempodest ja neile vastavatest püügilõikudest õngitseja pilguga
Sisaldab klassikaliste kevadiste püügikohtade kaarte
Kala ülesvoolu liikumise tempodest ja neile vastavatest püügilõikudest õngitseja pilguga
Sisaldab klassikaliste kevadiste püügikohtade kaarte
Kala on alati kusagil olemas. Kalamehe ülesanne on taibata, kus
Seadus
Enim kalastuskaarte osteti nakkevõrguga püügiks, sügiseseks lõhepüügiks jõgedes ja looduskaitsealadele
Keskkond
Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri 4–5 kraadi, muutes allavoolu jäävad jõelõigud lõhe-neerueosliku kolleteks
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele