Ajaloolisest lõhepüügist Jägala jõe suudmealal ja Linnamäe paisust
Jägala jõe potentsiaal lõhejõena on väga suur ning kalateadlaste pakutud merre laskuvate noorlõhede suurusjärk koelmu- ja elupaikade taastamisel Jägala jões on ajalooliselt õigustatud. Seisukoht, et keskkonnahuvid ei kaalu Linnamäe paisu puhul üles majanduslikke ja sotsiaalseid huvisid, ei ole adekvaatne, leiab Kalle Kroon.
Üheks põhiargumendiks Linnamäe paisu avamisel ja paisjärve likvideerimisel keskkonnaaspektist lähtudes on Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet koos kalateadlastega esitanud vajaduse lõhe, meriforelli, siia ja jõesilmu kude- ja elupaikade taastamise. Hinnanguliselt tõuseks merre laskuvate lõhede arv ca 8500–12 000 (või isegi 20 000) isendini aastas. Ajalooallikad võimaldavad hinnata kunagist lõhesaaki Jägala jõest ja selle suudmealast ja Soome lahe Eesti-poolse kalda jõgedest ajal, mil Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja paisjärve veel polnud, s.t 17. sajandi keskpaigas. 1643. aasta seisuga oli Jägala jõe suudmealal alaliste püünistena vähemalt üks lõhetõke ja kaks lõherüsa, mis Kolga mõisa omanik Jakob De la Gardie oli riigilt ära ostnud. Kui võtame aluseks, et noorlõhest saab suguküpseks 10 protsenti ja lõhe keskmiseks kaaluks selles eas ca 10 kg, siis saame Jägala jõe lõhe kude- ja elupaikade taastamise näol teoreetiliselt juurde üldse kokku vähemalt 8–12 tonni lõhet aastas.
Seotud lood
Käesolevat artiklit ajendas mind kirjutama detsembri keskel rahvusringhäälingu portaalis ilmunud Kalle Vellevoogi artikkel Linnamäe paisu kaitseks (vt err.ee, 16.12.2021, „Kalle Vellevoog: Linnamäe paisul näeme, kuidas mälestistega ei tohi käituda“), kus oli välja toodud hulk argumente, miks Linnamäe paisu lõhede elupaikade taastamise nimel lõhkuda ei tohiks. Vaatleks alljärgnevalt mõningaid neist lähemalt.
Purtse jõe valgalal jääkreostuse likvideerimise projektiga rajati kalastiku elutingimuste parandamiseks 45 kudepadjandit kogupikkusega 3,6 kilomeetrit. Ehkki tegu on peamiselt forellipiirkonna jõgedega, sobib korrastatud elukeskkond ka jõesilmule, haugile, lutsule ning veel mitmele kalaliigile.
RMK Põlula kalakasvatustalitus asustas Eesti kalavarude täiendamiseks veekogudesse tänavu sügisel üle 210 000 lõhe, siia ja tuura noorkala.
Õngitsemise nautimiseks ei ole vaja hiiglaslikku rahakotti, piisab tagasihoidlikust varustusest ning oluliste taktikaliste nüansside õigesti tegemisest. Selles artiklis jagavad kalatarkust tippõngitsejad Jaan Grents ja Janek Ilves.
Enimloetud
1
2
Kala on alati kusagil olemas. Kalamehe ülesanne on taibata, kus
3
Sisaldab klassikaliste kevadiste püügikohtade kaarte
6
Väinamere, Liivi lahe, avamere ja Soome lahe värske seis teadlaste pilgu läbi
Nipid ja nõksud
Viimased lood
Teadlaste sõnum kaluritele: püüniste arvu tuleb kuni 79% vähendada
Kala ülesvoolu liikumise tempodest ja neile vastavatest püügilõikudest õngitseja pilguga
Kalakohad
Kala ülesvoolu liikumise tempodest ja neile vastavatest püügilõikudest õngitseja pilguga
Sisaldab klassikaliste kevadiste püügikohtade kaarte
Kala ülesvoolu liikumise tempodest ja neile vastavatest püügilõikudest õngitseja pilguga
Sisaldab klassikaliste kevadiste püügikohtade kaarte
Kala on alati kusagil olemas. Kalamehe ülesanne on taibata, kus
Seadus
Enim kalastuskaarte osteti nakkevõrguga püügiks, sügiseseks lõhepüügiks jõgedes ja looduskaitsealadele
Keskkond
Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri 4–5 kraadi, muutes allavoolu jäävad jõelõigud lõhe-neerueosliku kolleteks
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele