Anekdoote kaladest ja kalameestest

Kõrtsis arutavad kolm meest teemal, milline on olnud nende elus kõige õudsem ning verd tarretama panevam heli. „See oli siis, kui olime varakevadisel Peipsil viimase jääga kalal. Tõusis tuul, jää hakkas lainetama, pragunema ja murduma. Tänase päevani kuulen seda häält unes,“ pajatab esimene. „Minul jälle oli selline juhus, et töötasin noorena kaevanduses ja ühel päeval hakkas tugistus suure raginaga varisema. Ainult imekombel pääsesime!“ räägib teine. „See kõik pole midagi,“ alustab kolmas. „Mina olin kord armukesega voodis, kui tema mees Norra kalaretkelt varem koju jõudis. Mees tuli nii vaikselt, et me ei kuulnudki. Vaevu jõudsin aknast välja hüpata!“ „Aga kus see hirmus hääl siis oli?“ uurivad sõbrad. „Vaadake – aknast jõudsin ma välja hüpata küll, aga selle naise mees haaras mul munadest kinni. Ja siis ma kuulsingi elu hirmsaimat metallikriginat, kui ta üritas hammastega roostes taskunoa tera avada…“