Hanno Kask kirjutab, kuidas suitsutada lesta nii, et tulemus untsu ei läheks.
Lesta suitsutamiseks vajame värskeid kalu. Kogus sõltub sellest, mitu ahjutäit on plaanis teha ja kui palju on sööjaid. Suuremasse Stovemani ahju mahub korraga umbes seitse kilo peadeta lesta. Mina puhastan lapikut nii, et lõikan sellest küljest, kus soolikaid pole, kala keha kohe pea tagant risti nii kaugele läbi, et selgroog saab just pooleks. Seejärel tõmban pea jõuga kehast eemale. Sellise võttega jooksevad soolikad peale järele ning kala kõhtu jääb ainult selgroo küljes olev verepesa. Kuna see jääb aga hilisemal söömisel kalgendununa ribidest sissepoole, siis sööjat see ei häiri. (Kirjeldatud võttega olen kihlveo peale puhastanud ühe tunniga 150 kg lesta.) Lestadele võib parema väljanägemise nimel pead otsa jätta, aga siis on nende puhastamine oluliselt tülikam.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Sügis on aasta parim aeg ahvenapüügiks ja mida selle kalakuhjaga ikka muud teha, kui suitsust läbi lasta. Suitsutamiseks sobivad kõige paremini 100–200-grammised ahvenad, aga midagi ei juhtu ka siis, kui kalad on teist mõõtu.
Kui selline õnnetus on juba korra juhtunud, et pulmarüüs lõhekala on sügisel püünisesse sattunud ja seal otsa lõppenud, ei sobi alalhoidlikul kalamehel seda ometi kohe minema visata.
Kui räim on rannas, saab osav püüdja paari tunniga Tallinna lahe äärde jäävalt sadamakailt oma viis kilo kätte. Esimestel kordadel saab see soolatud, praetud, marineeritud või kuivatatud. Järgmistel päevadel saavad oma osa ka sugulased ja naabrid. Edasi oleks tore räimi ka töö juurde kolleegidele viia, aga toorelt neid viia ei saa ja võõrastele puhastada ning praadida kah hästi ei viitsi. Tuleb leida moodus, kuidas saaks korraga ja lihtsalt maitsvaks palju räime. Siin tulebki appi suitsutamine.
Pea kõik kalamehed on naasnud kalaretkelt ämbritäie erinevatest liikidest ja erinevas suuruses kaladega ning avastanud end olukorrast, kus nagu ei oskagi saagiga miskit tarka peale hakata. Õigupoolest ju oskaks kah, aga see oleks võrdlemisi tüütu ja aeganõudev – särjed tuleks soolata ja hiljem kuivama riputada, ahvenad fileeks lõigata ja ära praadida, haug kotletistada, angerjas purki marineerida ning väikesed latikalipsud roosipõõsa alla väetiseks kaevata. Just sellises seisus olin ma ühel ilusal päeval, kui olin semudega nädalavahetuse Võrtsjärvel maha kalastanud.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.