See on üks huvitav rakendus, mis ühendab ujuki- ja noogutiõnge ning mis sobib suurepäraselt ka hilissügiseseks ahvenapüügiks.
Kehva ilmaga on tavalise ujukiõngega üsna ebamugav kalastada. Tuul ei lase sööta vette heita ja ajab ujukit kaldasse, lainetuses on võtmist raske märgata ja pidevalt võplev ujuk ei pane sööta sügavuses vaikselt liikuma, vaid ebaloomulikult hüplema, millega võib kalu meelitamise asemel hoopis eemale peletada. Niisugustes oludes on otstarbekam püüda tonka või hoopis noogutiga ümarujukiga. Asja mõte on selles, et ühendatakse ujuk ja noogutiõng, üritades sellega ära kasutada mõlema eeliseid ja lahti saada puudustest.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
See on rakendusskeem, mida kutsutakse kalameeste seas ka lohistajaks või lohistamistonkaks. Tegemist on lihtsa ja efektiivse rakendusega, ent selle kasutamine eeldab, et püügipaiga põhi oleks puhas, kõva (s.t liiv või savi, mitte aga pehme või hõljuv muda) ning soovitavalt ka ühtlane. Seetõttu kasutataksegi lohistamisrakendust meil peamiselt Pärnu lahel ja ka Peipsil, vähem teistel suurematel sisemaa järvedel.
Erinevalt Mandri-Eestist püütakse Hiiumaal lutsu väikestest kraavidest ja ojadest, mistõttu on ka sealsetel vetel kasutatav lutsutonka rakendus pisut erinev suurtel jõgedel kasutatavast.
Kui meriforell juhtub mingil põhjusel olema passiivne, kasuta tema püügiks raskuskorgi ja putukaga rakendust.
Seda rakendusskeemi on peetud ületamatuks olukorras, kui püük käib tillukese silikoonvõdikuga ning põhja pealt. Eriti efektiivne on see sügisel, kui ahvena päevane aktiivsusperiood on lühenenud paarile tunnile, kala passib põhjal ega huvitu klassikalistest võdikurakandustest.
Uue KIA Sportage 4x4 Hybridi sain proovisõiduks seekord veidi pikemaks ajaks ning sissejuhatuseks põrutasin sellega kohe Pärnusse kalale. Mis oli selles autos head ja millised olid vead saab teada, kui lugeda läbi järgnev lugu.