Iga-aastane probleem: kalamehed kipuvad nõrgale jääle ja upuvad

Kui väljas on olnud mõnda aega miinuskraadid ja veekogusid näib katvat piisavalt paks jää, hiilib iga talikalastaja hinge tuttav rahutus. Kas jää juba kannab? Kas nüüd võiks juba minna?

Esimese asjana tuleks veenduda, kas jääle minek on üldse lubatud. (Teadmiseks – Päästeamet keelab ja lubab jääleminekut siseveekogudel; Politsei- ja Piirivalveamet reguleerib jääle minekut piiriveekogudel ja merel.) Seda saab teha näiteks ilmateenistuse lehel ilmateenistus.ee või siis laadides oma telefoni ilm+ äpi. Ilmateenistuse lehelt jääkaardi leidmiseks tuleb hetkel esmalt valida „Siseveed“; tulevikus aga on soov panna vastav otselink ka avalehele. Tegemist on Keskkonnaagentuuri veebilehega, kus lisaks hetke ilmale, ilmaennustusele ja -vaatlustele on näha ka jääkaart ja -ohutus.

Kui Päästeamet on kehtestanud jäälemineku keelu, tähendab see, et terve hulk inimesi – nii palgalisi kui vabatahtlikke – teevad veekogudel üle Eesti proovipuurimisi ja mõõdavad igapäevaselt jää paksust. Siseveekogude jääkaardile on märgitud punktid, kus sellised mõõtmised on toimunud. Kui niisuguse punkti peale klikkida, on näha, kui paks jää selle koha peal viimatise mõõtmise ajal oli, millal see mõõtmine toimus ja kes mõõtis.

Jää paksust mõõdavad täna nii Päästeameti töötajad kui vabatahtlikud. Tuleb öelda, et Päästeameti meeskonnad igale poole ei jõua – näiteks väikestel ja raskesti ligipääsevatel metsajärvedel me ei käi, sellistes kohad aga, mis on kalameeste seas popid, üritame ikkagi ära katta. Samuti mõõdame jääd erinevatel (linna)tiikidel, kuhu kalameestel asja pole, aga kus käivad näiteks lapsed. Päästeamet kannab jääkaardile ka liuväljad, kus on ohutu uisutada. Nende paikade kohta, kus kutselised päästjad on jää paksust mõõtnud ja andmed kaardile kandnud, on alati juures ka pilt, millel on näha mõõdupulk ja koht, kus mõõtmine toimus.

Lisaks Päästeameti töötajatele saavad jää paksust mõõta ja andmed kaardile kanda ka vabatahtlikud, nt kalamehed või uisutamishuvilised. Küll aga ei saa vabatahtlikud oma mõõtmistest lisada pilte, sest selleks puudub tehniline lahendus. Et vabatahtlik saaks oma mõõtetulemusi jääkaardile kanda, on tal tarvis telefoni laadida ilm+ äpp. Jäälemineku keelu ajal ei tohi jää mõõtmiseks jääle minna, vaid seda tuleks teha paadisildade või purrete pealt.

Kui jääkaardil on mõõtmistulemuse juures punane märk, siis jääle minna ei tohi, kui aga roheline, siis tohib. Sinine märk tähendab, et mõõtmistulemused pole Päästeameti poolt veel kinnitatud ning selliseid tulemusi saab jääkaardile kanda igaüks. Kui mõõtmistulemus on huvilise poolt üles pandud, kontrollivad päästeametnikud selle esimesel võimalusel üle ning muudavad märgi kas punaseks või roheliseks. Mida rohkem vabatahtlikud konkreetsel veekogul mõõtmisi on teinud, seda rohkem pöörab Päästeamet sellele veekogule tähelepanu. Mida rohkem on infot, seda varem saame me jäälemineku lubada.

Isegi siis, kui maakonnas tervikuna on jääle minek lubatud, võivad mõnel veekogul olla jää mõõtmisi tähistavad märgid punased. See tähendab, et nendes paikades jääle minna ei tohi. Meie kandis on niisuguse koha tüüpiliseks näiteks nt Kunda jõe suue, kuhu inimest kandev jääkate tekib tunduvalt hiljem kui mujale maakonna siseveekogudele. Samas ei saa me hoida maakonnas jääle mineku keeldu kehtimas ainult Kunda jõe suudme pärast.

Jääle lubamine kuulutatakse välja mitte üle Eesti korraga, vaid maakonniti. Päästeamet saab üsna tihti kriitikat, et mõnel järvel on juba 12 cm jääd, miks me kalamehi jääle minna ei luba. Enamasti on selleks mõni hea põhjus, näiteks võib kõrvaloleval järvel olla jää tunduvalt õhem ning inimesed kipuvad järvi omavahel segi ajama. Päästeamet tühistab jäälemineku keelu maakonna- või regioonipõhiselt ning püüab seda teha võimalikult operatiivselt.

Teine periood, kus me tavaliselt kalameeste pahameele alla langeme, on jäälemineku keelu kehtestamise aeg, mis jääb kevadesse. Siis võivad plusskraadid ning taevas sirav päike jää lühikese ajaga väga rabedaks muuta ning haruldased pole juhtumid, kui inimene ka 25 cm paksusest jääst, mis südatalvel on igati turvaline, kergesti läbi vajub. Oleks tore, kui inimesed mõistaksid, mis on Päästeameti roll veeohutuse tagamisel – me tõepoolest soovime, et ükski kalamees ei upuks. Ükski kalakilo ega selle püüdmisest saadav elamus ei kaalu üles kalamehe elu.

Mis juhtub, kui kalamehed lähevad jääle ajal, mil kehtib jäälemineku keeld? Kui Päästeametile laekub informatsioon, et kalamehed või lihtsalt inimesed on jäälemineku keelu ajal jääl, sõidab päästemeeskond välja ning palub jäälolijatel lahkuda, kuna jääl viibimine on ohtlik. Kui inimesed viisakast jutust aru ei saa, on meil nende korralekutsumiseks ka teistsuguseid võimalusi. Päästeamet otsest jõudu korrarikkujate vastu ei kasuta, vajadusel aga teavitame allumatusest politseid ning nendel on võimalik kasutada juba ka erinevaid sunnivahendeid. Reeglina on inimesed siiski mõistvad ning lahkuvad jäält vabatahtlikult. Eks me saa kalameestest aru kah – see kirg ja kihelus, mis esimesele jääle kutsub, on suur.

Esimesele või muidu ebakindlale jääle minnes tuleks ilmtingimata kanda kas siis ujuvkombekat või kaheosalist ujuvkostüümi. Selline riietus ei ole tänast sissetulekute taset arvestades enam kallis ja kättesaamatu luksus, vaid peaks kuuluma iga vastutustundliku talikalastaja varustuse hulka. Tänapäevased ujuvriided hoiavad mingil määral vees ka sooja ehk lükkavad alajahtumist edasi, kui siiski omal jõul jääaugust välja ei saada. Ujuvriietus hoiab kalameest igal juhul pinnal, nagu oleks seljas päästevest, seetõttu pole vähemasti seisvas vees niisuguse riietusega üldjuhul võimalik ära uppuda. Mõnevõrra teised lood on vooluveekogudes, kus vool püüab inimest jää alla kaasa kiskuda, aga ka seal on ujuvriietusest väga palju abi.

Laetud mobiiltelefon tuleks panna veekindlasse kotti ning soovitavalt rinnataskusse. Kui juhtub õnnetus, inimene vajub läbi jää ja omal jõul välja ei saa, on võimalik võtta kotist telefon ja helistada 112. Nuppudega mobiiltelefoniga on võimalik helistada ka nii, et telefoni kotist välja ei võeta. Kui telefonil ei ole aktiveeritud positsioneerimisfunktsioon, tuleb abi kutsudes öelda ka oma asukoht. Paljude järvede ääres on ka Päästeameti veeohutuspüstakud, millel on kirjas antud püstaku individuaalne number. Nii piisab ka sellest, kui öelda asukohaks veeohutuspüstaku number, ent selleks tuleb see veekogule minnes meelde jätta.