Kui rohi ei lase püüda...

See on üks väga laheda ja omapärase mänguga vidin, millel head ja täpset eestikeelset nime veel polegi. Tegemist on pehmest materjalist peibutisega, mis imiteerib vigast, visklevat kalamaimu.

Talvine kohapüük Pärnu jõel on põnev ning adrenaliinirohke tegevus – kui ikka ridvast korralik pauk läbi käib ja paarikilose koha otsa lööb, on see niivõrd võimas elamus, et tahad seda kogeda veel ja veel. Pärnus püütakse viimastel aastatel koha põhiliselt VIB-lantidega. Järgnevas loos võtamegi Pärnu jõe kohapüügi pulkadeks lahti.

Tuulehaugipüügil kasutatakse reeglina lisaks tavapärasele landikonksule veel ka täiendavat trossi või tamiilijupi otsa seotud kolmikut, mis aitab suurendada kättesaadavate kalade arvu. Kui aga näpuga seaduses järge ajada, on selline lahendus rangelt võttes ebaseaduslik (või asub vähemalt n-ö hallis alas), sest kala jääb enamikel juhtudel otsa ikkagi väljastpoolt. Kalastajalt on küsitud, kas tuulehaugi siis tõesti kuidagi muudmoodi kätte saada ei ole võimalik.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.