Sügisene lõhepüük Eesti jõgedel: suured kalad ja võimsad emotsioonid

Kalastamine spinningukärbsega ühendab endas spinningu ja lendõnge elemendid. Väliselt on tegemist spinningupüügiga, ent söödana kasutatakse lendõngendusest pärit tehisputukat ning selle viimiseks vajalikku sügavusse spetsraskust. Just selle rakendusega saadakse sügisel Narva jõest kätte arvestatav osa lõhedest.

Kui selline õnnetus on juba korra juhtunud, et pulmarüüs lõhekala on sügisel püünisesse sattunud ja seal otsa lõppenud, ei sobi alalhoidlikul kalamehel seda ometi kohe minema visata.

Lendõngeputukate laias ja kirevas maailmas on oma kindel koht ühel täiesti iseseisval putukate grupil – toruputukatel. Võrreldes teiste lendõngesöötadega on neil üks põhimõtteline erinevus. Kui tavaliselt seotakse putukas otse konksule, siis toruputukad, nagu nimestki järeldada võib, seotakse plastikust või metallist torule ning valmis putukale kinnitatakse elastsest materjalist torukese abil tühi konks. Järgnevalt vaatamegi, mida niisugune lahendus annab ja millistes oludes toruputukatega püüda.

Põltsamaa lähedal sündinud advokaat August Möldrit (1889–1974) on peetud läbi aegade edukaimaks Eesti lõhekütiks, kes on pälvinud kalameeste hulgas ka „lõhekuninga“ austava tiitli.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.