Kalaradar, 35. nädal: Kopsakad kajakiahvenad, Emajõe latikas võtab, Võrtsjärve ikaldus, Peipsi järv ja Pärnu jõgi

Suvi Soomaa jõgedel tähendab sageli madalat veetaset, aeglast voolu ja suurt hulka kalamehe peas tekkivaid küsimusi. Kuhu kaob latikas, kui vesi on suviselt soe? Millistes kohtades tasub püüda ja kuidas latikas suvistes oludes käitub? Milliseid kohti tasub Soomaal otsida, millal püügile minna, mida söödaks panna ja kui kaua tasub ühe koha peal kannatada? Selles loos jagan oma tähelepanekuid ja kogemusi Soomaa jõgedelt.

Kuna traditsiooniline karujaht on meil kohtuotsuste tõttu raskendatud, suureneb karude arvukus Eesti metsades igal aastal ja pole ilmselt liialdus väita, et marjulised, seenelised ja kalamehed mõtlevad kaks korda, enne kui sügavamale metsa lähevad. Kas karu peaks iga hinna eest kartma? Kuidas tuleks käituda, kui ollakse ootamatult metsas või jõekaldal karuga kokku saanud? Kalastaja vestles keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialisti ja suurkiskjate eksperdi Peep Männiliga.

Seda lugu ajendas uurima ja teemast kirjutama isiklik kogemus. 2026. aasta märtsi keskel, ühel esimesel soojal kevadõhtul, püüdsin Lohusalu lähedal kahlamispükstega meriforelli. Loojangule eelnenud tunni jooksul sain lühikese ajaga, ühes ja samast kohast, ühe mõõdus ja neli alamõõdulist merikat. Võtte oli veel kümmekond. Minu kaaslane sai samal ajal ühe mõõduka ning kaks alamõõdulist kala.

Ahvenaparv on leitud ja esimesed visked on resultatiivsed. Üks kala tuleb, siis teine ja kolmas ning mõne minutiga on paadis kenake ports ahvenaid. Nägu on naerul ja adrenallin laes. Siis lõpeb kõik sama järsku, nagu algas.

Kas kalapüük võib olla midagi palju enamat kui lihtne kalalkäik? Uus luksus on see, kui keegi teine teeb keerulise osa sinu eest ära.