Kalaradar, 34. nädal: suured mereahvenad, Pärnu kohahiiglased, väikeste järvede kopsakad triibud, Emajõe latikad ja Peipsi ahvenad

Seda lugu ajendas uurima ja teemast kirjutama isiklik kogemus. 2026. aasta märtsi keskel, ühel esimesel soojal kevadõhtul, püüdsin Lohusalu lähedal kahlamispükstega meriforelli. Loojangule eelnenud tunni jooksul sain lühikese ajaga, ühes ja samast kohast, ühe mõõdus ja neli alamõõdulist merikat. Võtte oli veel kümmekond. Minu kaaslane sai samal ajal ühe mõõduka ning kaks alamõõdulist kala.

Ahvenaparv on leitud ja esimesed visked on resultatiivsed. Üks kala tuleb, siis teine ja kolmas ning mõne minutiga on paadis kenake ports ahvenaid. Nägu on naerul ja adrenallin laes. Siis lõpeb kõik sama järsku, nagu algas.

Igal kevadel, kui avavee hooaeg algab, näeb kalastuspoodides üht ja sama vaatepilti. Keegi keerutab näpu vahel sinise peegelklaasiga prille, teine rohelisi ja kolmas küsib müügikonsultandilt, et millistega kõige paremini vee alla näeb.

Mõni meist peab haspelrulli looga käega lukustamist vana kalamehe ebausuks. Teine on veendunud, et automaatne lukustamine lõhub rulli. Kummalgi pole täielikult õigus, küsimus on mujal.

Kas kalapüük võib olla midagi palju enamat kui lihtne kalalkäik? Uus luksus on see, kui keegi teine teeb keerulise osa sinu eest ära.