Väikelaevade põhjavärvid mürgitavad merekeskkonda

Aastast aastasse veedavad paadiomanikud oma kevadised nädalavahetused jahtklubides ja teistes väikelaevasadamates, maalriülikonnad seljas, paatide all küürutades, lihvides, pahteldades ja värvides. On ju hästi teada, et paadipõhja alla kinnitunud vetikad ja tõruvähid suurendavad mootori kütusekulu ning vähendavad aluse kiirust ja manööverdamisvõimet. Probleemi lahenduseks lihvitakse kevadeti eelmise navigatsioonihooaja värvijäänused paadipõhjalt maha ning lisatakse uued kihid mürkvärvi (ingl antifouling paint, otsetõlkes kattumisvastane värv). Mõnevõrra üllatuslikult ei adu mürkvärvide kasutajad sageli, et nii nagu nimigi ütleb, on tõepoolest tegemist mürgise vedelikuga – olgu siis selle keskkonnamõjuga kuidas on, aga sageli suhtutakse äärmiselt leebelt ka isikukaitsevahendite kasutamisse, hingates mürgist värvitolmu tööde käigus sisse. Mürkvärvid kasutavad aktiivse kemikaalina traditsiooniliselt tina, pliid, tsinki või vaske – kaasaegsetel värvidel on nimetatutest enamlevinud biotsiidseks lisandiks just vask.